Kaks nädalat kodust eemal

Tahaks seda sisse kannet alustada oma lähedastest - vanematest. Mida rohkem ma neist eemal olen, seda rohkem ma ka neid väärtustan ja austan, tegelikult on nad mulle ju andnud kõik, mis neil anda on. Isegi kui sind on unustanud kõik sõbrad ja sa oled langenud sügavasse masendusse kuna sul ei lähe hästi, siis nemad on ainukesed, kes annavad sulle abistava käe, kui sulle tundub, et millelgi pole enam mõtet. Mida sa tunned kui ma ütlen:"Emadepäev", või mis tuleb sul esimenena meelde kui ma ütlen: "Isadepäev." Teate, need päevad pole mulle kunagi tähtsad olnud, mõnikord ma tunnen isegi mingit ahistatust, et pean neile mingit kinki iga kord välja mõtlema. Aga teate kuidas mulle meeldib neile üllatusi teha, kuidas meeldib mingil suvalisel päeval emale lilli või isale šokolaadi tuua, kuidas meeldib neid rõõmsaks teha oma saavutustega, kuidas meeldib neid naerule ajada ja õnnelikuks teha. Tahtsin neile lihtsalt veelkord öelda, et armastan neid.
Nüüdseks olen olnud Dundee's natuke üle nädala ja ütleks, et lihtsat pole siin midagi olnud. Kuna linn on nii väike siis tööd otsib iga teine, samas suviti on siin palju vähem külastajaid kui muul ajal, sest Dundee on täiesti ülikooli linn. Vahepeal olin täiesti meeleheitel oma tööotsinugutega, kuna paljudes kohtades öeldi, et nad otsivad tööjõudu alles septembriks. Seega tuleb elada väga säästlikult, tähtis on iga kulutatud penny. Tuleb mis tuleb, aga see pole mind kunagi takistanud :D! Seega juba teisipäeval käisin Aberdeenis ühel sõbrannal Tanyal külas ja neil oli just Staff Night Out, ehk kogu nende hotelli kollektiiv pani pidu. Alguses oldi minu sõbranna pool ja edasi mindi kluppi. Väga tore oli ja nalja sai, üks kutt proovis lausa naiste tähelepanu saavutamiseks vana head näitlemis trikki "jalg on väga valus ja naised tulge palun tundke mulle kaasa", ta isegi kaasas sinna ettendusse ühe kiirabi, ei no tore poiss oled! Aga näidelda ikka ei oska :), sest kui sul on hüppeliigese kohast midagi väga korrast ära, siis eriti kaks kükki ära ei tee, kui just samal ajal häälekalt ei karju.
Hommikul ärkasime päris vara üles ja ma mängisin veidi sõbranna hamstriga, raisk, hammustas ikka vereni välja, ei aga tore karvane loom muidu, ega see kiri lollidele pole loomaaias:"Ärge palun toitke loomi!" Hiljem näitasid nad mulle Aberdeeni linna ja ülikooli, mis olid väga ilusad oma arhitektuuri poolest. Siis sai natuke söödud ühes hiina buffee's - pole ammu ennast nii ümaraks söönud, ausõna! Hiljem veeresime sealt sõbranna tööjuurde ja kuna eilne päev oli üks vend mäkra mänginud klubis oma jalaga, siis loomulikult järgmine hommik ta tööle ka ei tulnud, niisiis oli sõbrannal palju tegemist ja otsustasin parem sealt lahkuda, kuna oleks teda nii kui nii segama hakanud. Tormasin siis bussipoole kui avastasin, et minu linnas, Dundee's pole minu panga kontorit ja minu panga kaart, mille pärast ma tegelikult tulin Tanya juurde, ei tööta vana pin-koodiga. Seega sai siis seda kontorit mööda linna paar tundi otsitud ja asjad lõpuks korda ajatud, naasesin ma bussijaama, et sealt tagasi Dundee'sse sõita.
Jägnevad päeval olid koledad ilma suhtes ja tuli tunnistada endale, et olen kuskil Šotimaal mitte Hispaanias Nikki Beachil. Niisiis jätkasin oma igapäevast tegevust - rutiinne CV'de jagamine ja ei mingi tagasiside saamine. Asi muutus juba päris depressiivseks kuni eilseni, kui helistas hotelli Hilton restorani juht, et ma tuleks neljapäeval tööle proovipäevale. Muidugi oli raske algul oma suult muie ära saada, aga siis läksid juba põsed krampi ja tuli sellest loobuda. Kuna selle töö jaoks oli vaja kindlalt ametlikku riietust, siis pidin ma kindlasti poodidesse minema endale pükse ja jalanõusid ostma. Appi selleks tuli mulle mu toakaaslane Yvonne. Päev osutus päris pikaks ja huvitavaks ja blablabla... anyway, leidsin kingad ja püksid, hiljem sain tuttavaks ühe suvalise baikeriga ja arvatavasti nädala pärast lähen baikiga sõitma, veel sain tuttavaks ühe Yvonne 40 aastase sõbranna Deborah'ga. Pole ammu nii palju nalja saanud kui temaga sai eile, ühtlasi sai päris palju ka kohalikest teada, sest tema on näiteks üks neist. Ta lahkus umbes ühe paiku öösel ja siis läksid ka kõik magama. Täna on ka veel vaba päev ja homme siis proovipäev Hiltonis ja intervjuu Queen's Hotellis, laupäeval oli veel ühes baar/klubis intervjuu, see läks ka väga hästi, tulemust veel kahjuks ei tea. Loodan, et teil on seal ka ilusad ilmad ja paistab päike nagu meil, seni aga nautige suve ja olge mõnusad!

Teine päev Dundee's

Nagu Winston Churcill ütles:"Never, never, never give up!" Ei no muidugi on võimalik ka alati koju sõita, kus sind armsad ema ja isa kukununnutavad. Mina eelistan seda, et siin elus peab kõike ise saavutama ja paljut iseendale tõestama. Viis päeva Londonis möödusid seiklusrohkelt nagu Londonis ikka, isegi kui sul pole töökohta, oled ikka pidevalt tegevuses. Nimelt käisime me siis Denissiga Camden Town'i turul ja minu vanas elamiskohas, veel sai talle näidatud kust saab elamispinda Londonis pikemaks ajaks ja odavalt, umbkaudu 300 naela kuus küsivad nad Londoni teise tsooni toa eest(kellel huvi võtke ühendust). Edasi läksime me ühte Geoffi poolt mulle kunagi näidatud hiinakasse, kus toidud maksavad kuni 4,5 naela ja no tõesti seal SAAB kõhu täis ja väga head toidud on. Veel läksime me Harrods'isse mis on Londoni üks kõige lahedamaid aga samas ka kalleimaid poode. Ühesõnaga käisime veel igast kohtadest aga kas teid tõesti huvitab kui ma kirjutaks kõik ükshaaval siia välja, ma arvan, et IKKA ! Sellepärast ma neid siia ei kirjutagi :). Ilmad olid ilusad ja järgmisel päeval sain ka Jesusega(brasiillasest sõbrake) kokku. Rääkisime maast ja ilmast, nalja sai ka kõvasti, meenutasime vanu häid aegu. Hiljem käisin ka vanast restoranist läbi kus ma sain ka endale soovituskirja, see on tegelikult nii suur pluss, kui te vaid teaks. Kindlasti omage mitut soovituskirja käepärast kui Inglismaale tulete, see tuleb teil väga kasuks. Muuseas käisin ühes liblika muuseumis, South Kensingtoni metroo peatuse läheduses, Natural History Muuseumi kõrval kohe, no tõesti, kui Londonis olete käige sealt läbi. Umbes 200 erinevat liiki liblikaid lendab seal ringi, ja neid võib käe peale võtta, mõned on näpusuurused ja teised suuremad kui kaks peopesa, tõeliselt imeline vaatepilt. Eelviimasel päeval läksime mina, Geoff ja Robert(Geoffi korterikaaslane) välja sööma ja siis hiljem kinno "Bad Teacher" 'it vaatama, mega hea film oli ! Samal ajal kui ma Londonis niisama ringi trippimist nautisin, tegelesin ma ka pidevalt toa otsingutega Dundee's. Heaks taktikaks osutus see, et ma ütlesin, kui ma seda tuba ei saa siis magan tänaval(no muidugi mitte, tegelt mul oli ju elamine teises linnas olemas, Aberdeenis). Ja nii siis ma osutusingi korteri omaniku esimeseks valikuks :) Minu toa üür on 250 naela koos kommunaalidega ja 200 naela oli deposiit. Kohalike mõistes on see üks odavamaid variante, pluss veel ülikool on 10 min jala kõndimise kaugusel. Seega olen kõigega mega rahul, ainult tööd veel ei ole, see võib mind aga tuua tagasi Eestisse, kui ma midagi ei leia. Täna oli esimene päev kus ma läksin oma CV'sid laiali jagama ja oh üllatust, peale õhtusööki võttis minuga ühendust hotelli Hilton toitlustus juht ja kutsus homme kell 3 töövestlusele. Söön siin päris hästi, eile sõin lausa 3 muna ja jõin ühe tassi piima, päris hea oli. Täna läks veidi paremini hommikul piim maisihelvestega, 2 banaani, no ja õhtul sain kõhu ikka ilusti täist riisi, salati ja kanaga. Homme on plaanis minna kirikusse, brittide jaoks on üldse kirik tähtsal kohal, ja kohe kindlasti ei lähe ma sinna sellepärast, et õues sildil oli kirjas: " Have a free coffee and cookie with us!" Esmane on ikka kohaliku kultuuriga ühte sulanduda :)

London

LÕPUKS ON SEE ALANUD ! Ei, ma oskan ainult seda öelda, et ma olen hetkel õnnelik olles siin Londonis, kes teab mis Šotimaal saama hakkab, juba vist sattusin ühe petise otsa, kes tahab mulle nii öelda võtmeid Ameerikast saata, kui ma maksan deposiidi ja rendiraha tema panga kontole. Ühesõnaga tüüpiline scam. Olge kindlasti ettevaatlikud kui hakkate mingit elamist rentima, siin on inimesed valmis igasugusteks trikkideks. Ainus viis on kohale minna, ülevaadata ja veenduda. Tüüpilisteks küsimusteks võiksid olla: Kes olid eelmised elanikud? Miks nad lahkusid? Kas on võimalik nädala kaupa maksta? Kus pool tõuseb päike magamistoa suhtes? Kas maksud elektri ja muude kommunikatsioonide eest on hinna sees?
Üks odavamaid hindu kuu eest ehk lühend pcm on: 200 - 220pcm, nende hindadega tegelevad ka petised, sest nende pettus peab reaalne välja nägema. Seega soovitan hakata rentima tuba mis maksab umbes 250pcm, see pole nii võrd suurem hind ja samas palju kindlam on see, et te ei saa petta.
Minu lahkumispidu või õigemini oli see vast lahkumis nädal, läksid suurepäraselt, rohkelt sõpru ja möllu, tuttavaid ja niisama tegelasi. Siin kohal tahaks ka mõndasid kindlasti tänada suurepäraste õhtute eest: Madis, Marika, Grett, Amarillo team, T-teater, Yvette, Age, Kristiina, Reino, Jan, Federico, Siiri, Eva, Bertil ja kõik lahkumispeol osalejad.
Tripp iseenesest hakkas veidralt - nii kui ma läbisin turva väravad ja jõudsin number 12 väravasse, läksin ma suitsuruumi. Seal oli üks blondi päine tüdruk kes jäi mind pikemaks vaatama ja siis järsku tahtis sealt suitsuruumist kaduda, kuid see tal hästi ei õnnestunud, sest tema kott ei tahtnud kohe läbi mahtuda. Automaatselt tuli refleks teda aidata ja ta naeratas ja ütles ilusti:"Aitäh!".
Mõne ajapärast oli ta tagasi ning ilma suurte pingutusteta me juba rääkisime oma reisidest. Ta oli just 12. klassi lõpetanud ja suundus Austraaliasse läbi Londoni kus teda sõbrad juba ootasid, lennukiga lendas ta esimest korda ning naljakas oli kuulda kuidas ta väljendas oma tundeid kui me õhku tõusime ja maanduma hakkasime :) vahepeal tuli isegi "pühalehm!?" ära :D
Stanstead'i lennujaama jõudes näitasin ma talle kust tema Austraalia lennuki pardale minna ja siis saatis ta mind bussi peale, mis viis mind otse Victoria Coach Stationile, tee kesklinna oli pikk ja ärev, esiteks ei suutnud ma ära oodata millal ma oma lemmiku linna pinnale astun ja teiseks ma istusin nördinult bussi pingi peal ja vaatasin seda ummikut kus me juba pikemat aega passinud olime. Lõpuks jõudsin Victoriasse ja läksin kohe endale metroo piletit ostma. Selleks ostke enale Oyster card(maksab 3 poundi). Kuna ma olen siin 5 päeva siis ostsin endale nädala pileti tsoonides 1 kuni 2 mille juurde käib nädalane bussipilet. Nädalane pilet tsoonides 1 - 2 maksab 26.60 poundi ja ühe päeva pilet tsoonides 1 - 2 maksab 6.60 poundi, seega kellel matemaatika tugev tehke omad järeldused.
Peale seda jõudsin ma Geoffi juurde ja ta näitas mulle oma kodu - päris uhke või nii, asub Kings Crossil ehk 1. tsoonis ja elamine on kahekorruseline koos kolme rõduga. Peale Geoffi ja minu elab siin veel üks Geoffi sõber Robert kes on keemia doktorant esimesel kursusel - päris lahe sell.
Kes ei tea siis Geoff on Phd IT spetsialist ühes suures korporatsioonis nagu SAS(ei ole seotud lennufirmaga). Peale seda kui jõudsime Geoffi juurde läksin ma tagasi Victoria Stationile ja läksin oma lemmikusse pitsa buffee'sse sööma - maksab 6.49 poundi ja pitsat saad süüa nii palju kui sisse pigistad. Siis jõudsin ma tagasi koju ja läksin kohe magama.
Täna saan ma kokku ühe sõbraga Viru Hotellist (Deniss), kes kolis hiljuti just Londonisse elama ja mõne teisegagi, veel saan ma kokku oma vana brasiillasest toa kaaslase Jesus'ega(päris nimi on Anailton) aga see juhtub alles homme. Nüüd lähengi oma asju vaikselt ajama ja vanade tuttavatega kokku saama ning pisut vanu aegu meenutama. Londonist lahkun 18. juuni öösel kust jõuan oma ülikooli linna Dundee'sse 19. juuni hommikul.