Vaba?

See sama vaikus mida ootan igavesti ei anna mulle rahu, kas ma olin liiga vali oma mõtteis või mind oli raske kuulda selles mõtte suminas. Ei tea kumb neist täpselt võimust võttis, kas mu mõtted minevikust või minu ärevus mu tuleviku ees. Kas ma suudan olla see kes tahtsin, siis kui olin 6 või see äge sumin minu ümber suutis võtta kõik mis oli täitsa minu, minu sees. Kas mu mõtted olid valed või on need valeks läinud nüüd? Nüüd sulen silmad ja mõtteist tühjaks jätan meele, et endas selgusele jõuda mis on see tunne olla vaba enda sees. Ma tunnen külma värsket õhku ja kui avan oma silmad on see jälle nõnda kuiv, et lausa krigiseb mu ninaõõneis. Ma tunnen rohelust ja tähtis tume sinist taevast selle mõttevabaduse sees. Kui avan silmad on need samad seinad aheldanud mind, kuid kas ma pole enda kootud vangis või on see lihtsalt illusioon, mis mulle ajapikku mulle pähe raijuti? Ma tunnen end kui vaba hing, kuigi vaba pole kaugelt see, sest ma ütlen et ma tunnen mitte ole selle sees.

Kaks nädalat kodust eemal

Tahaks seda sisse kannet alustada oma lähedastest - vanematest. Mida rohkem ma neist eemal olen, seda rohkem ma ka neid väärtustan ja austan, tegelikult on nad mulle ju andnud kõik, mis neil anda on. Isegi kui sind on unustanud kõik sõbrad ja sa oled langenud sügavasse masendusse kuna sul ei lähe hästi, siis nemad on ainukesed, kes annavad sulle abistava käe, kui sulle tundub, et millelgi pole enam mõtet. Mida sa tunned kui ma ütlen:"Emadepäev", või mis tuleb sul esimenena meelde kui ma ütlen: "Isadepäev." Teate, need päevad pole mulle kunagi tähtsad olnud, mõnikord ma tunnen isegi mingit ahistatust, et pean neile mingit kinki iga kord välja mõtlema. Aga teate kuidas mulle meeldib neile üllatusi teha, kuidas meeldib mingil suvalisel päeval emale lilli või isale šokolaadi tuua, kuidas meeldib neid rõõmsaks teha oma saavutustega, kuidas meeldib neid naerule ajada ja õnnelikuks teha. Tahtsin neile lihtsalt veelkord öelda, et armastan neid.
Nüüdseks olen olnud Dundee's natuke üle nädala ja ütleks, et lihtsat pole siin midagi olnud. Kuna linn on nii väike siis tööd otsib iga teine, samas suviti on siin palju vähem külastajaid kui muul ajal, sest Dundee on täiesti ülikooli linn. Vahepeal olin täiesti meeleheitel oma tööotsinugutega, kuna paljudes kohtades öeldi, et nad otsivad tööjõudu alles septembriks. Seega tuleb elada väga säästlikult, tähtis on iga kulutatud penny. Tuleb mis tuleb, aga see pole mind kunagi takistanud :D! Seega juba teisipäeval käisin Aberdeenis ühel sõbrannal Tanyal külas ja neil oli just Staff Night Out, ehk kogu nende hotelli kollektiiv pani pidu. Alguses oldi minu sõbranna pool ja edasi mindi kluppi. Väga tore oli ja nalja sai, üks kutt proovis lausa naiste tähelepanu saavutamiseks vana head näitlemis trikki "jalg on väga valus ja naised tulge palun tundke mulle kaasa", ta isegi kaasas sinna ettendusse ühe kiirabi, ei no tore poiss oled! Aga näidelda ikka ei oska :), sest kui sul on hüppeliigese kohast midagi väga korrast ära, siis eriti kaks kükki ära ei tee, kui just samal ajal häälekalt ei karju.
Hommikul ärkasime päris vara üles ja ma mängisin veidi sõbranna hamstriga, raisk, hammustas ikka vereni välja, ei aga tore karvane loom muidu, ega see kiri lollidele pole loomaaias:"Ärge palun toitke loomi!" Hiljem näitasid nad mulle Aberdeeni linna ja ülikooli, mis olid väga ilusad oma arhitektuuri poolest. Siis sai natuke söödud ühes hiina buffee's - pole ammu ennast nii ümaraks söönud, ausõna! Hiljem veeresime sealt sõbranna tööjuurde ja kuna eilne päev oli üks vend mäkra mänginud klubis oma jalaga, siis loomulikult järgmine hommik ta tööle ka ei tulnud, niisiis oli sõbrannal palju tegemist ja otsustasin parem sealt lahkuda, kuna oleks teda nii kui nii segama hakanud. Tormasin siis bussipoole kui avastasin, et minu linnas, Dundee's pole minu panga kontorit ja minu panga kaart, mille pärast ma tegelikult tulin Tanya juurde, ei tööta vana pin-koodiga. Seega sai siis seda kontorit mööda linna paar tundi otsitud ja asjad lõpuks korda ajatud, naasesin ma bussijaama, et sealt tagasi Dundee'sse sõita.
Jägnevad päeval olid koledad ilma suhtes ja tuli tunnistada endale, et olen kuskil Šotimaal mitte Hispaanias Nikki Beachil. Niisiis jätkasin oma igapäevast tegevust - rutiinne CV'de jagamine ja ei mingi tagasiside saamine. Asi muutus juba päris depressiivseks kuni eilseni, kui helistas hotelli Hilton restorani juht, et ma tuleks neljapäeval tööle proovipäevale. Muidugi oli raske algul oma suult muie ära saada, aga siis läksid juba põsed krampi ja tuli sellest loobuda. Kuna selle töö jaoks oli vaja kindlalt ametlikku riietust, siis pidin ma kindlasti poodidesse minema endale pükse ja jalanõusid ostma. Appi selleks tuli mulle mu toakaaslane Yvonne. Päev osutus päris pikaks ja huvitavaks ja blablabla... anyway, leidsin kingad ja püksid, hiljem sain tuttavaks ühe suvalise baikeriga ja arvatavasti nädala pärast lähen baikiga sõitma, veel sain tuttavaks ühe Yvonne 40 aastase sõbranna Deborah'ga. Pole ammu nii palju nalja saanud kui temaga sai eile, ühtlasi sai päris palju ka kohalikest teada, sest tema on näiteks üks neist. Ta lahkus umbes ühe paiku öösel ja siis läksid ka kõik magama. Täna on ka veel vaba päev ja homme siis proovipäev Hiltonis ja intervjuu Queen's Hotellis, laupäeval oli veel ühes baar/klubis intervjuu, see läks ka väga hästi, tulemust veel kahjuks ei tea. Loodan, et teil on seal ka ilusad ilmad ja paistab päike nagu meil, seni aga nautige suve ja olge mõnusad!

Teine päev Dundee's

Nagu Winston Churcill ütles:"Never, never, never give up!" Ei no muidugi on võimalik ka alati koju sõita, kus sind armsad ema ja isa kukununnutavad. Mina eelistan seda, et siin elus peab kõike ise saavutama ja paljut iseendale tõestama. Viis päeva Londonis möödusid seiklusrohkelt nagu Londonis ikka, isegi kui sul pole töökohta, oled ikka pidevalt tegevuses. Nimelt käisime me siis Denissiga Camden Town'i turul ja minu vanas elamiskohas, veel sai talle näidatud kust saab elamispinda Londonis pikemaks ajaks ja odavalt, umbkaudu 300 naela kuus küsivad nad Londoni teise tsooni toa eest(kellel huvi võtke ühendust). Edasi läksime me ühte Geoffi poolt mulle kunagi näidatud hiinakasse, kus toidud maksavad kuni 4,5 naela ja no tõesti seal SAAB kõhu täis ja väga head toidud on. Veel läksime me Harrods'isse mis on Londoni üks kõige lahedamaid aga samas ka kalleimaid poode. Ühesõnaga käisime veel igast kohtadest aga kas teid tõesti huvitab kui ma kirjutaks kõik ükshaaval siia välja, ma arvan, et IKKA ! Sellepärast ma neid siia ei kirjutagi :). Ilmad olid ilusad ja järgmisel päeval sain ka Jesusega(brasiillasest sõbrake) kokku. Rääkisime maast ja ilmast, nalja sai ka kõvasti, meenutasime vanu häid aegu. Hiljem käisin ka vanast restoranist läbi kus ma sain ka endale soovituskirja, see on tegelikult nii suur pluss, kui te vaid teaks. Kindlasti omage mitut soovituskirja käepärast kui Inglismaale tulete, see tuleb teil väga kasuks. Muuseas käisin ühes liblika muuseumis, South Kensingtoni metroo peatuse läheduses, Natural History Muuseumi kõrval kohe, no tõesti, kui Londonis olete käige sealt läbi. Umbes 200 erinevat liiki liblikaid lendab seal ringi, ja neid võib käe peale võtta, mõned on näpusuurused ja teised suuremad kui kaks peopesa, tõeliselt imeline vaatepilt. Eelviimasel päeval läksime mina, Geoff ja Robert(Geoffi korterikaaslane) välja sööma ja siis hiljem kinno "Bad Teacher" 'it vaatama, mega hea film oli ! Samal ajal kui ma Londonis niisama ringi trippimist nautisin, tegelesin ma ka pidevalt toa otsingutega Dundee's. Heaks taktikaks osutus see, et ma ütlesin, kui ma seda tuba ei saa siis magan tänaval(no muidugi mitte, tegelt mul oli ju elamine teises linnas olemas, Aberdeenis). Ja nii siis ma osutusingi korteri omaniku esimeseks valikuks :) Minu toa üür on 250 naela koos kommunaalidega ja 200 naela oli deposiit. Kohalike mõistes on see üks odavamaid variante, pluss veel ülikool on 10 min jala kõndimise kaugusel. Seega olen kõigega mega rahul, ainult tööd veel ei ole, see võib mind aga tuua tagasi Eestisse, kui ma midagi ei leia. Täna oli esimene päev kus ma läksin oma CV'sid laiali jagama ja oh üllatust, peale õhtusööki võttis minuga ühendust hotelli Hilton toitlustus juht ja kutsus homme kell 3 töövestlusele. Söön siin päris hästi, eile sõin lausa 3 muna ja jõin ühe tassi piima, päris hea oli. Täna läks veidi paremini hommikul piim maisihelvestega, 2 banaani, no ja õhtul sain kõhu ikka ilusti täist riisi, salati ja kanaga. Homme on plaanis minna kirikusse, brittide jaoks on üldse kirik tähtsal kohal, ja kohe kindlasti ei lähe ma sinna sellepärast, et õues sildil oli kirjas: " Have a free coffee and cookie with us!" Esmane on ikka kohaliku kultuuriga ühte sulanduda :)

London

LÕPUKS ON SEE ALANUD ! Ei, ma oskan ainult seda öelda, et ma olen hetkel õnnelik olles siin Londonis, kes teab mis Šotimaal saama hakkab, juba vist sattusin ühe petise otsa, kes tahab mulle nii öelda võtmeid Ameerikast saata, kui ma maksan deposiidi ja rendiraha tema panga kontole. Ühesõnaga tüüpiline scam. Olge kindlasti ettevaatlikud kui hakkate mingit elamist rentima, siin on inimesed valmis igasugusteks trikkideks. Ainus viis on kohale minna, ülevaadata ja veenduda. Tüüpilisteks küsimusteks võiksid olla: Kes olid eelmised elanikud? Miks nad lahkusid? Kas on võimalik nädala kaupa maksta? Kus pool tõuseb päike magamistoa suhtes? Kas maksud elektri ja muude kommunikatsioonide eest on hinna sees?
Üks odavamaid hindu kuu eest ehk lühend pcm on: 200 - 220pcm, nende hindadega tegelevad ka petised, sest nende pettus peab reaalne välja nägema. Seega soovitan hakata rentima tuba mis maksab umbes 250pcm, see pole nii võrd suurem hind ja samas palju kindlam on see, et te ei saa petta.
Minu lahkumispidu või õigemini oli see vast lahkumis nädal, läksid suurepäraselt, rohkelt sõpru ja möllu, tuttavaid ja niisama tegelasi. Siin kohal tahaks ka mõndasid kindlasti tänada suurepäraste õhtute eest: Madis, Marika, Grett, Amarillo team, T-teater, Yvette, Age, Kristiina, Reino, Jan, Federico, Siiri, Eva, Bertil ja kõik lahkumispeol osalejad.
Tripp iseenesest hakkas veidralt - nii kui ma läbisin turva väravad ja jõudsin number 12 väravasse, läksin ma suitsuruumi. Seal oli üks blondi päine tüdruk kes jäi mind pikemaks vaatama ja siis järsku tahtis sealt suitsuruumist kaduda, kuid see tal hästi ei õnnestunud, sest tema kott ei tahtnud kohe läbi mahtuda. Automaatselt tuli refleks teda aidata ja ta naeratas ja ütles ilusti:"Aitäh!".
Mõne ajapärast oli ta tagasi ning ilma suurte pingutusteta me juba rääkisime oma reisidest. Ta oli just 12. klassi lõpetanud ja suundus Austraaliasse läbi Londoni kus teda sõbrad juba ootasid, lennukiga lendas ta esimest korda ning naljakas oli kuulda kuidas ta väljendas oma tundeid kui me õhku tõusime ja maanduma hakkasime :) vahepeal tuli isegi "pühalehm!?" ära :D
Stanstead'i lennujaama jõudes näitasin ma talle kust tema Austraalia lennuki pardale minna ja siis saatis ta mind bussi peale, mis viis mind otse Victoria Coach Stationile, tee kesklinna oli pikk ja ärev, esiteks ei suutnud ma ära oodata millal ma oma lemmiku linna pinnale astun ja teiseks ma istusin nördinult bussi pingi peal ja vaatasin seda ummikut kus me juba pikemat aega passinud olime. Lõpuks jõudsin Victoriasse ja läksin kohe endale metroo piletit ostma. Selleks ostke enale Oyster card(maksab 3 poundi). Kuna ma olen siin 5 päeva siis ostsin endale nädala pileti tsoonides 1 kuni 2 mille juurde käib nädalane bussipilet. Nädalane pilet tsoonides 1 - 2 maksab 26.60 poundi ja ühe päeva pilet tsoonides 1 - 2 maksab 6.60 poundi, seega kellel matemaatika tugev tehke omad järeldused.
Peale seda jõudsin ma Geoffi juurde ja ta näitas mulle oma kodu - päris uhke või nii, asub Kings Crossil ehk 1. tsoonis ja elamine on kahekorruseline koos kolme rõduga. Peale Geoffi ja minu elab siin veel üks Geoffi sõber Robert kes on keemia doktorant esimesel kursusel - päris lahe sell.
Kes ei tea siis Geoff on Phd IT spetsialist ühes suures korporatsioonis nagu SAS(ei ole seotud lennufirmaga). Peale seda kui jõudsime Geoffi juurde läksin ma tagasi Victoria Stationile ja läksin oma lemmikusse pitsa buffee'sse sööma - maksab 6.49 poundi ja pitsat saad süüa nii palju kui sisse pigistad. Siis jõudsin ma tagasi koju ja läksin kohe magama.
Täna saan ma kokku ühe sõbraga Viru Hotellist (Deniss), kes kolis hiljuti just Londonisse elama ja mõne teisegagi, veel saan ma kokku oma vana brasiillasest toa kaaslase Jesus'ega(päris nimi on Anailton) aga see juhtub alles homme. Nüüd lähengi oma asju vaikselt ajama ja vanade tuttavatega kokku saama ning pisut vanu aegu meenutama. Londonist lahkun 18. juuni öösel kust jõuan oma ülikooli linna Dundee'sse 19. juuni hommikul.

University of Dundee

Hommik oli seekord raske, kuna uinusin alles kell 3 ja pidin kell 6:45 ärkama. Kuidagi sai ennast siiski jalule ja kondimootor tööle. Läksin nagu ikka dušši alla ja siis kohe hommikust sööma, kus seekord sõin Continental hommikusööki - traditsiooniline inglise hommikusöök täitis kõhtu paremini, seda võib tõesti öelda. Siis ruttasin kiirelt Edinburghi rongijaama poole, kus läksin otsemaid Dundee rongi peale. Sõit oli tüütu kuna mu läheduses istus mingisugune paks inglise tütarlaps koos oma emaga ja pritsisid suust täiesti mõttetut juttu. Dundee'sse jõudes olin ühesõnaga suhteliselt rahutu tänu sellele mesimummule mu kõrval, kes sumises terve tee. Ülikooli poole liikudes tulid minuga rääkima üks kena tütarlaps oma emaga, kes olid ka esimest korda Dundee's nagu minagi. Tütarlapsel oli plaanis minna õppima inglise juurat. Jõudes avatud uste päevade registreerimis punkti, mis oli täiesti ülerahvastatud, sai kohe mindud esimesele ülikooli tutvustavale loengule, kus räägiti üldiselt ülikoolist ja võimalustest. Sellele järgnes natuke informatiivsem loeng ehk siis finants ja majandusteaduskonna loeng. Seal jagati tõeliselt palju kasulikku informatsiooni nii suuliselt kui ka paberkandjal. Ma otsustasin järgmisesse loengusse mitte minna, vaid minna omapäi natuke uurima ja ringi vaatama. Kuna mul olid kaasas kõik ülikooli sisseastumiseks vajalikud dokumendid, suundusin ma vastuvõtu keskusesse. Sealt mulle öeldi, et ma tuleks hiljem tagasi. Muidugi ma ei raisanud aega ning läksin uurima võimalikke töö otsingu võimalusi ja elamist kuni kell parajaks saab. Selle paari tunniga jõudsin ma ära käia karjääri nõustamis keskuses, kust mulle juba saadeti emailile võimalikke töö otsimis linke ja ka nemad ise juba tegelevad mulle sobiva töö otsimisega. Elamisega pole arvatavasti kah probleeme, leidsin kohe mitu võimalust, kus end majutada pikemaks ajaks tulevikus. Hiljem läksin tagasi vastuvõtu keskusesse, kus võeti vastu minu dokumendid ja OO ÜLLATUST, anti juba matrikli number :D! Vastuvõtu keskuses aidati mind tegelikult kõige rohkem ja lausa üllatati oma kiire tegustemisega. Kuna mul oli kaasas vein, mille ma Eestist kaasa olin võtnud otsustasin ma selle kinkida vastuvõtu keskuse töötajale, kes mulle minu muredes väga palju vastu tulid. Nad olid nii üllatunud, et neil tekkis kohe soov mind veel aidata :D. Siis sain nende otsesed kontakt andmed ja väga palju soovitusi ning ideid kuidas minu olukorras suvel saabudes kõige paremini käituda. Edasi suubusin ma KFC'sse kus sai järjekordselt kõhu mõnusalt täis süüa ning siis ühinesin ühe ülikooli linnaku ekskursiooni grupiga, kust sain teada palju asju ülikooli linnaku kohta, kaasaarvatud, et on olemas üks kohvik 10. korrusel kuhu ma ka läksin. Minu kahjuks oli see juba suletud ning ma otsustasin seal samas üks korrus kõrgemal vetsu minna. Üllatus, üllatus vetsus oli paokil aken, mis viis katusele, kust avanes imeilus vaade, kuigi, ma pole siiamaani kindel kas ma tohtisin seal niimoodi läbi vetsu akna 11. korruselise maja katusele ronida, vist mitte :D, sest minu kõrval oli kaamera mis koguaeg tiirles ja mille eest tuli paar korda peitu pugeda, et veel paar head pilti saada. Veel kohtusin ma seal paari lätlasega ning ühe kutiga kuskilt Põhja-Inglismaalt kellega me hiljem kontakte vahetasime. Siis luusisin ma natukene veel linnas ringi ja otsisin seda odavat ööbimis kohta mida mulle vastuvõtu keskusest soovitati, kus järgmisel pikemal visiidil alguseks ööbima jääda. Kuna ma seda kohta kohe üles ei leidnud hakkasin ma inimestelt küsima, et kus see Backpacker's asub. Siis lõpuks sattusin õigele tänavale, kus ka üks Rolexi kellapoe omanik samal ajal sigarit tegi. Küsisin talt aadressi ja ta näitas mulle kus see täpselt asub. Kuna mul oli kaasas minu sõprade poolt mulle sünnipäevaks kingitud kuuba sigar, siis ma ühinesin Rolexi kellapoe omanikuga ja ta rääkis mulle nii mõndagi head nii Dundee kui ka Backpacker'sis elamise kohta. Siis liikusin ma korraks Tescosse Prosciuttot ja vaarikaid ostma ja siis otse rongi peale tagasi Edinburghi. Praegu istun hotellis ning valmistun välja minema, arvatavasti "El Bario" baari kus on täna suuremat sorti üritus. Nagu mulle ühed eestlased Edinbughi tulles ütlesid - siin on pidu 7 päeva nädalas. Tuleb siis võtta reisilt viimast kuna homme on juba varakult hotellist check out ja siis kella 4-ni Edinbughis linna peal luusimine. Peale seda tuleb aga taas sõita lennujaama ja Eestisse naasta.

Inverness

Tänane päev hakkas hästi, ärkasin nii nagu planeeritud, käisin pesemas ja siis läksin kiiresti hommikust sööma Rick'si, seal asub minu hotelli poolt pakutav hommikusöök. Atmosfäär ja teenindus oli supper, muidugi sai süüa traditsioonilist inglise hommikusööki koos šoti haggisega. Kõht täis suubusin kohe kiiresti Edinburghi lossi vaatama. Vaatepilt oli tõesti lummav ja aeg mil ma siin olen on ka väga õige, nimelt siin on täielik kevad ja kõik mis vähegi rohelist endas sisaldab õitseb täiel jõul. Peale vaate nautimist läksin kiiresti Edinburghi bussijaama, kus mind ootas buss suunaga Invernessi, mis on Šotimaa kõige põhjapoolsem linn. Reis oli pikk aga oma maastikult väga ilus, just oma mägede rohkuse tõttu. Leides end pool unisena ja väsinuna Invernessi bussijaamas suubusin ma ühte seal samas asuvasse rongijaama pubisse, kus üheks osaks minust sai veel üks inglise hommikusöögi eine. Hüpates veel viimastel minutitel poest läbi, läksin ma tagasi Invernessi bussijaama ja seal ootas mind Jacobite tuuri buss Loch Nessile. Jõudes Caledonian kanali äärde istusime me bussist väiksele laevale ja sealt sõideti läbi Caledonian kanali Loch Nessile ja sealt Urquhart lossi juurde. Pean tõdema, et lõpuks on müüt murtud ja ma sain KOLETISE NESSI isiklikult kätte nagu pilt ka tõestab. Ka Urquharti lossi vaade oli tulekut väärt, kahju et ilm jonnis ja lasi mõne pisaragi silmist, aga peagi sai kõik jälle korda ja sai päikse soojas varemeid silmisteda. Hüpates läbi suveniiri poe mindi bussi peale, kust mindi läbi mägede tagasi Invernessi linna. Kurk kuiv ja kõht tühi läksin algul kohalikku KFC kiirtoidu restorani, kus sai maitstud kanatiibu ja selle kõrvale käivat maitsvat gravy kastet. Kõht täis müttasin Invernessi rongijaamas juba varem käidud pubisse, kust tellisin õlut ja soolapähkleid. Istusin maha kui järsku 10 minuti pärast peale maha istumist hakkas minust 3 meetrit eemal istuv naine minuga vestlema. Tuli välja, et varem meie läheduses istunud vanamees oli oma raamatust lehe välja rebinud, talle sinna oma numbri jätnud ja teda välja kutsunud. Naine oli sellepeale väga kohkunud ja küsinud, et kes üldse niimoodi tänapäeval teeb? Meie jutt läks edasi, kui avastasime, et oleme mõlemad teel tagasi Edinburghi ja veel enam, et meie rongipiletid olid kõrvuti istmetega. Minul 22A, temal 23A, milline kokkusattumus? Tagasitee oli pikk, aga vesteldes läks aeg väga kiiresti. Tegu oli 28 aastase Lara Jonesiga, kes õpetab Inglismaa ja Šotimaa vahelisel piiril huvilistele hobusel ratsutamist, veel tegeles ta kõhutantsuga, andes ka sellel alal õpilastele tunde Edinburghis. Peale saabumist Edinburghi läksid natukese ajapärast meie teed lahku, tema oma koju ja mina oma hotelli. Nüüd on plaanis minna natukeseks välja värsket õhku hingama ja siis põhku heita, sest homme on uus põnev päev ees, nimelt avatud uste päev Dundee Ülikoolis, Dundee linnas.

Šotimaa

Jõudsin natuke aega tagasi Edinburghi hotelli, kus ma kõik 3 ööd ööbin, väga armas koht on, tunnen end tõesti nagu kodus, homme on plaanis tõusta kell 06.45, kiirelt sööma minna ja siis otse bussi peale Invernessi ja sealt edasi Loch Nessi äärde koletist otsima. Siin siis ka väike pilt minu pehmest voodist :)