Inverness

Tänane päev hakkas hästi, ärkasin nii nagu planeeritud, käisin pesemas ja siis läksin kiiresti hommikust sööma Rick'si, seal asub minu hotelli poolt pakutav hommikusöök. Atmosfäär ja teenindus oli supper, muidugi sai süüa traditsioonilist inglise hommikusööki koos šoti haggisega. Kõht täis suubusin kohe kiiresti Edinburghi lossi vaatama. Vaatepilt oli tõesti lummav ja aeg mil ma siin olen on ka väga õige, nimelt siin on täielik kevad ja kõik mis vähegi rohelist endas sisaldab õitseb täiel jõul. Peale vaate nautimist läksin kiiresti Edinburghi bussijaama, kus mind ootas buss suunaga Invernessi, mis on Šotimaa kõige põhjapoolsem linn. Reis oli pikk aga oma maastikult väga ilus, just oma mägede rohkuse tõttu. Leides end pool unisena ja väsinuna Invernessi bussijaamas suubusin ma ühte seal samas asuvasse rongijaama pubisse, kus üheks osaks minust sai veel üks inglise hommikusöögi eine. Hüpates veel viimastel minutitel poest läbi, läksin ma tagasi Invernessi bussijaama ja seal ootas mind Jacobite tuuri buss Loch Nessile. Jõudes Caledonian kanali äärde istusime me bussist väiksele laevale ja sealt sõideti läbi Caledonian kanali Loch Nessile ja sealt Urquhart lossi juurde. Pean tõdema, et lõpuks on müüt murtud ja ma sain KOLETISE NESSI isiklikult kätte nagu pilt ka tõestab. Ka Urquharti lossi vaade oli tulekut väärt, kahju et ilm jonnis ja lasi mõne pisaragi silmist, aga peagi sai kõik jälle korda ja sai päikse soojas varemeid silmisteda. Hüpates läbi suveniiri poe mindi bussi peale, kust mindi läbi mägede tagasi Invernessi linna. Kurk kuiv ja kõht tühi läksin algul kohalikku KFC kiirtoidu restorani, kus sai maitstud kanatiibu ja selle kõrvale käivat maitsvat gravy kastet. Kõht täis müttasin Invernessi rongijaamas juba varem käidud pubisse, kust tellisin õlut ja soolapähkleid. Istusin maha kui järsku 10 minuti pärast peale maha istumist hakkas minust 3 meetrit eemal istuv naine minuga vestlema. Tuli välja, et varem meie läheduses istunud vanamees oli oma raamatust lehe välja rebinud, talle sinna oma numbri jätnud ja teda välja kutsunud. Naine oli sellepeale väga kohkunud ja küsinud, et kes üldse niimoodi tänapäeval teeb? Meie jutt läks edasi, kui avastasime, et oleme mõlemad teel tagasi Edinburghi ja veel enam, et meie rongipiletid olid kõrvuti istmetega. Minul 22A, temal 23A, milline kokkusattumus? Tagasitee oli pikk, aga vesteldes läks aeg väga kiiresti. Tegu oli 28 aastase Lara Jonesiga, kes õpetab Inglismaa ja Šotimaa vahelisel piiril huvilistele hobusel ratsutamist, veel tegeles ta kõhutantsuga, andes ka sellel alal õpilastele tunde Edinburghis. Peale saabumist Edinburghi läksid natukese ajapärast meie teed lahku, tema oma koju ja mina oma hotelli. Nüüd on plaanis minna natukeseks välja värsket õhku hingama ja siis põhku heita, sest homme on uus põnev päev ees, nimelt avatud uste päev Dundee Ülikoolis, Dundee linnas.