University of Dundee

Hommik oli seekord raske, kuna uinusin alles kell 3 ja pidin kell 6:45 ärkama. Kuidagi sai ennast siiski jalule ja kondimootor tööle. Läksin nagu ikka dušši alla ja siis kohe hommikust sööma, kus seekord sõin Continental hommikusööki - traditsiooniline inglise hommikusöök täitis kõhtu paremini, seda võib tõesti öelda. Siis ruttasin kiirelt Edinburghi rongijaama poole, kus läksin otsemaid Dundee rongi peale. Sõit oli tüütu kuna mu läheduses istus mingisugune paks inglise tütarlaps koos oma emaga ja pritsisid suust täiesti mõttetut juttu. Dundee'sse jõudes olin ühesõnaga suhteliselt rahutu tänu sellele mesimummule mu kõrval, kes sumises terve tee. Ülikooli poole liikudes tulid minuga rääkima üks kena tütarlaps oma emaga, kes olid ka esimest korda Dundee's nagu minagi. Tütarlapsel oli plaanis minna õppima inglise juurat. Jõudes avatud uste päevade registreerimis punkti, mis oli täiesti ülerahvastatud, sai kohe mindud esimesele ülikooli tutvustavale loengule, kus räägiti üldiselt ülikoolist ja võimalustest. Sellele järgnes natuke informatiivsem loeng ehk siis finants ja majandusteaduskonna loeng. Seal jagati tõeliselt palju kasulikku informatsiooni nii suuliselt kui ka paberkandjal. Ma otsustasin järgmisesse loengusse mitte minna, vaid minna omapäi natuke uurima ja ringi vaatama. Kuna mul olid kaasas kõik ülikooli sisseastumiseks vajalikud dokumendid, suundusin ma vastuvõtu keskusesse. Sealt mulle öeldi, et ma tuleks hiljem tagasi. Muidugi ma ei raisanud aega ning läksin uurima võimalikke töö otsingu võimalusi ja elamist kuni kell parajaks saab. Selle paari tunniga jõudsin ma ära käia karjääri nõustamis keskuses, kust mulle juba saadeti emailile võimalikke töö otsimis linke ja ka nemad ise juba tegelevad mulle sobiva töö otsimisega. Elamisega pole arvatavasti kah probleeme, leidsin kohe mitu võimalust, kus end majutada pikemaks ajaks tulevikus. Hiljem läksin tagasi vastuvõtu keskusesse, kus võeti vastu minu dokumendid ja OO ÜLLATUST, anti juba matrikli number :D! Vastuvõtu keskuses aidati mind tegelikult kõige rohkem ja lausa üllatati oma kiire tegustemisega. Kuna mul oli kaasas vein, mille ma Eestist kaasa olin võtnud otsustasin ma selle kinkida vastuvõtu keskuse töötajale, kes mulle minu muredes väga palju vastu tulid. Nad olid nii üllatunud, et neil tekkis kohe soov mind veel aidata :D. Siis sain nende otsesed kontakt andmed ja väga palju soovitusi ning ideid kuidas minu olukorras suvel saabudes kõige paremini käituda. Edasi suubusin ma KFC'sse kus sai järjekordselt kõhu mõnusalt täis süüa ning siis ühinesin ühe ülikooli linnaku ekskursiooni grupiga, kust sain teada palju asju ülikooli linnaku kohta, kaasaarvatud, et on olemas üks kohvik 10. korrusel kuhu ma ka läksin. Minu kahjuks oli see juba suletud ning ma otsustasin seal samas üks korrus kõrgemal vetsu minna. Üllatus, üllatus vetsus oli paokil aken, mis viis katusele, kust avanes imeilus vaade, kuigi, ma pole siiamaani kindel kas ma tohtisin seal niimoodi läbi vetsu akna 11. korruselise maja katusele ronida, vist mitte :D, sest minu kõrval oli kaamera mis koguaeg tiirles ja mille eest tuli paar korda peitu pugeda, et veel paar head pilti saada. Veel kohtusin ma seal paari lätlasega ning ühe kutiga kuskilt Põhja-Inglismaalt kellega me hiljem kontakte vahetasime. Siis luusisin ma natukene veel linnas ringi ja otsisin seda odavat ööbimis kohta mida mulle vastuvõtu keskusest soovitati, kus järgmisel pikemal visiidil alguseks ööbima jääda. Kuna ma seda kohta kohe üles ei leidnud hakkasin ma inimestelt küsima, et kus see Backpacker's asub. Siis lõpuks sattusin õigele tänavale, kus ka üks Rolexi kellapoe omanik samal ajal sigarit tegi. Küsisin talt aadressi ja ta näitas mulle kus see täpselt asub. Kuna mul oli kaasas minu sõprade poolt mulle sünnipäevaks kingitud kuuba sigar, siis ma ühinesin Rolexi kellapoe omanikuga ja ta rääkis mulle nii mõndagi head nii Dundee kui ka Backpacker'sis elamise kohta. Siis liikusin ma korraks Tescosse Prosciuttot ja vaarikaid ostma ja siis otse rongi peale tagasi Edinburghi. Praegu istun hotellis ning valmistun välja minema, arvatavasti "El Bario" baari kus on täna suuremat sorti üritus. Nagu mulle ühed eestlased Edinbughi tulles ütlesid - siin on pidu 7 päeva nädalas. Tuleb siis võtta reisilt viimast kuna homme on juba varakult hotellist check out ja siis kella 4-ni Edinbughis linna peal luusimine. Peale seda tuleb aga taas sõita lennujaama ja Eestisse naasta.

Inverness

Tänane päev hakkas hästi, ärkasin nii nagu planeeritud, käisin pesemas ja siis läksin kiiresti hommikust sööma Rick'si, seal asub minu hotelli poolt pakutav hommikusöök. Atmosfäär ja teenindus oli supper, muidugi sai süüa traditsioonilist inglise hommikusööki koos šoti haggisega. Kõht täis suubusin kohe kiiresti Edinburghi lossi vaatama. Vaatepilt oli tõesti lummav ja aeg mil ma siin olen on ka väga õige, nimelt siin on täielik kevad ja kõik mis vähegi rohelist endas sisaldab õitseb täiel jõul. Peale vaate nautimist läksin kiiresti Edinburghi bussijaama, kus mind ootas buss suunaga Invernessi, mis on Šotimaa kõige põhjapoolsem linn. Reis oli pikk aga oma maastikult väga ilus, just oma mägede rohkuse tõttu. Leides end pool unisena ja väsinuna Invernessi bussijaamas suubusin ma ühte seal samas asuvasse rongijaama pubisse, kus üheks osaks minust sai veel üks inglise hommikusöögi eine. Hüpates veel viimastel minutitel poest läbi, läksin ma tagasi Invernessi bussijaama ja seal ootas mind Jacobite tuuri buss Loch Nessile. Jõudes Caledonian kanali äärde istusime me bussist väiksele laevale ja sealt sõideti läbi Caledonian kanali Loch Nessile ja sealt Urquhart lossi juurde. Pean tõdema, et lõpuks on müüt murtud ja ma sain KOLETISE NESSI isiklikult kätte nagu pilt ka tõestab. Ka Urquharti lossi vaade oli tulekut väärt, kahju et ilm jonnis ja lasi mõne pisaragi silmist, aga peagi sai kõik jälle korda ja sai päikse soojas varemeid silmisteda. Hüpates läbi suveniiri poe mindi bussi peale, kust mindi läbi mägede tagasi Invernessi linna. Kurk kuiv ja kõht tühi läksin algul kohalikku KFC kiirtoidu restorani, kus sai maitstud kanatiibu ja selle kõrvale käivat maitsvat gravy kastet. Kõht täis müttasin Invernessi rongijaamas juba varem käidud pubisse, kust tellisin õlut ja soolapähkleid. Istusin maha kui järsku 10 minuti pärast peale maha istumist hakkas minust 3 meetrit eemal istuv naine minuga vestlema. Tuli välja, et varem meie läheduses istunud vanamees oli oma raamatust lehe välja rebinud, talle sinna oma numbri jätnud ja teda välja kutsunud. Naine oli sellepeale väga kohkunud ja küsinud, et kes üldse niimoodi tänapäeval teeb? Meie jutt läks edasi, kui avastasime, et oleme mõlemad teel tagasi Edinburghi ja veel enam, et meie rongipiletid olid kõrvuti istmetega. Minul 22A, temal 23A, milline kokkusattumus? Tagasitee oli pikk, aga vesteldes läks aeg väga kiiresti. Tegu oli 28 aastase Lara Jonesiga, kes õpetab Inglismaa ja Šotimaa vahelisel piiril huvilistele hobusel ratsutamist, veel tegeles ta kõhutantsuga, andes ka sellel alal õpilastele tunde Edinburghis. Peale saabumist Edinburghi läksid natukese ajapärast meie teed lahku, tema oma koju ja mina oma hotelli. Nüüd on plaanis minna natukeseks välja värsket õhku hingama ja siis põhku heita, sest homme on uus põnev päev ees, nimelt avatud uste päev Dundee Ülikoolis, Dundee linnas.

Šotimaa

Jõudsin natuke aega tagasi Edinburghi hotelli, kus ma kõik 3 ööd ööbin, väga armas koht on, tunnen end tõesti nagu kodus, homme on plaanis tõusta kell 06.45, kiirelt sööma minna ja siis otse bussi peale Invernessi ja sealt edasi Loch Nessi äärde koletist otsima. Siin siis ka väike pilt minu pehmest voodist :)

Soomes käidud...

Vahepeal olen käinud Soomes T-teatriga(elu parim seltskond) ja andnud paar etendust Turus, üliõpilasteatri festivalil. Kogemus on sõnades täiesti kirjeldamatu, tahaks tagasi, tahaks veel ja siis veel seal olla. Tutvusin lähemalt kolme inimesega, kes jäid mulle sellelt reisilt väga meelde. Üks neist oli Niina, kellega me veetsime esimese öö ühes koolimaja klassiruumis, kus unistasime elust ja laulsime laule kuna tal oli kitarr kaasas, ma siiamaani ei suuda ühte laulu peast saada: bob marly - this is love. Järgmisel päeval ma kohtusin veel temaga kogemata tänaval koos teiste pillimeistritega, peale seda me pole temaga üldse rääkinud. Samal õhtul tuvtusin ühe kutiga Eino kes oli näitlemisega juba oma 10 aastat tegelenud ja paistis samal õhtul oma näitleja oskusega kõige rohkem silma, üllatus polnud just suur kui sulle käsi pihale pannakse ja öeldakse, et ta olevat ühe INIMESE maha jätnud oma kunagise suurima rolli pärast. Hiljem tunnistas ta, et oli suhtes olnud poisiga. Muidugi ma ei kohkunud, vaid tema üllatuseks küsitlesin siis teda edasi sellel samal teemal, muidugi olles ennem maininud oma orientatsiooni, välistamaks arusaamatusi. Hiljem ta esitles mind ühele oma sõbranna Sallale, kellega koos läksime pitsat tellima ja siis seda kahekesti autosse sööma. Õhtu kujunes päris naljakaks ja toredaks, üldse ma imestan, et soomlased, kes meile Eestisse tulevad ei taha üldse eesti keelt rääkida, seal tahtis iga teine kes natukenegi oskas.
10. aprill sai Soomest tagasi tuldud ja rutiini juurde laskutud ei midagi erilist, kõik ikka see sama: jälle need piiripidamatud soomlased, tühi jutt, roppused - milleks küsin ma tihti endalt...
Vältimaks laskumist paralleel tasanditesse(hea ja halb) mainin vaid seda, et varsti, 5 päeva pärast on reis Šotimaale...