Vahepeal olen käinud Soomes T-teatriga(elu parim seltskond) ja andnud paar etendust Turus, üliõpilasteatri festivalil. Kogemus on sõnades täiesti kirjeldamatu, tahaks tagasi, tahaks veel ja siis veel seal olla. Tutvusin lähemalt kolme inimesega, kes jäid mulle sellelt reisilt väga meelde. Üks neist oli Niina, kellega me veetsime esimese öö ühes koolimaja klassiruumis, kus unistasime elust ja laulsime laule kuna tal oli kitarr kaasas, ma siiamaani ei suuda ühte laulu peast saada: bob marly - this is love. Järgmisel päeval ma kohtusin veel temaga kogemata tänaval koos teiste pillimeistritega, peale seda me pole temaga üldse rääkinud. Samal õhtul tuvtusin ühe kutiga Eino kes oli näitlemisega juba oma 10 aastat tegelenud ja paistis samal õhtul oma näitleja oskusega kõige rohkem silma, üllatus polnud just suur kui sulle käsi pihale pannakse ja öeldakse, et ta olevat ühe INIMESE maha jätnud oma kunagise suurima rolli pärast. Hiljem tunnistas ta, et oli suhtes olnud poisiga. Muidugi ma ei kohkunud, vaid tema üllatuseks küsitlesin siis teda edasi sellel samal teemal, muidugi olles ennem maininud oma orientatsiooni, välistamaks arusaamatusi. Hiljem ta esitles mind ühele oma sõbranna Sallale, kellega koos läksime pitsat tellima ja siis seda kahekesti autosse sööma. Õhtu kujunes päris naljakaks ja toredaks, üldse ma imestan, et soomlased, kes meile Eestisse tulevad ei taha üldse eesti keelt rääkida, seal tahtis iga teine kes natukenegi oskas.10. aprill sai Soomest tagasi tuldud ja rutiini juurde laskutud ei midagi erilist, kõik ikka see sama: jälle need piiripidamatud soomlased, tühi jutt, roppused - milleks küsin ma tihti endalt...
Vältimaks laskumist paralleel tasanditesse(hea ja halb) mainin vaid seda, et varsti, 5 päeva pärast on reis Šotimaale...
No comments:
Post a Comment